Õnnetused käivad ikka mööda inimesi, mitte mööda kivisid ja kändusid. Paljudes õnnetustes on inimesed ise süüdi, kas siis hoolimatuse, lohakuse või rumalusega. Laste puhul räägime enamasti siiski rumalusest.
Sõda oli läinud üle Virumaa. Metsad olid täis kasutamata laskemoona, lõhkemata pomme, mürske ja igasugu muud militaarset kraami. Poisslaste kuldaeg, sest poisse on alati tõmmanud ohtlikud mänguasjad. Niisiis leidsid neli nublakat - minu isa, Bruno, Enn ja Lembit kusagilt raudtee äärest mingi lõhkekeha. Ilmselt raudtee pommitamisel lõhkemata jäänud asi (no mina ei mäleta täpselt, mis asi) ja vedisid selle isa juurde koju, sest et sellel asjal oli mingi vinge läikiv metallosa, mida poisid arvasid endal hirmsasti vaja olevat. Hankisid siis sae ja hakkasid seda asjakest lahti saagima. Ei mäleta, kes saagis - kas Enn või Bruno, aga isa oli see, kes asjandust kinni hoidis. Töö ei edenenud kuigi jõudsasti ja isal läks kõht kole tühjaks. Niisiis otsustas ta tuppa minna, et endale paar moosileiba teha. Vaevalt sai ta paar sammu astutus, kui käis kärakas... Vähemal või suuremal määral said pihta kõik, kuid see ei takistanud poisse karistuse hirmus metsa putkamast. Vaarisa Mihkel, kes kärgatuse peale kohale tormas, sai päris palju vaeva näha, et metsast verised ja haavatud lapsed kokku korjata ja velskripunkti toimetada. Seal aeti poisid auto peale ja sõidutati haiglasse. Miskipärast on mul meeles, et isa rääkis, kuidas jube huvitav oli autoga sõita (no palju neid sõite ikka oli), aga Bruno ja Ennu isa, kes poistega kaasa sõitis, sõimas terve tee minu isa nagu oleks just tema kõiges süüdi... Minu isa vigastused olid päris rasked (mina mäletan küll isa kehal paljusid pisikesi arme, mis sellest õnnetusest mälestuseks jäänud olid), kuid kõige hullem lugu oli silmaga. Nimelt oli üks kild silma tabanud. Isa tädi (ei tea, mis ta pärisnimi oli, meil käibis ikka termin Tädi Mann) elas Leningradis ja oli nii kange naine, et lasi isa Leningradi sõjaväehospidali viia. Seal olid targad silmaarstid. Arstid tegid, mis suutsid ja olid kindlad, et suutsid lapse silma päästa ja nägemise taastada. Ainult, et ööpäeva pidi isa lebama selili, tohtimata pead liigutada. Ja et laps end kogemata ei pööraks, pandi nooruke medõde teda valvama. Aga haiglas olid noored kenad ohvitserid ja... Õde andis isale korralduse ennast mitte pöörata ja läks tiiba ripsutama. Aga lapsel väsis lamamisest selg ära ja ta pööras ennast küljeli. Järgmisel päeval kratsis terve professorite konsiilium kukalt, et mis paganama põhjusel küll see silmatera niimoodi laiali on valgunud... No kui medõde tagasi jõudis ja taipas, mis juhtunud on, siis palus ta isa, et too teda ei reedaks ja nii siis väitsidki nii laps kui teda valvanud õde, et poiss on kogu aeg selili lebanud ega pole kusagilepoole oma pead pööranud. Niisiis jäi minu isa ühest silmast pimedaks. Selles silmas oli silmatera must laialivalgunud sinise silmaiirise sisse.
Võib vaid ette kujutada, mida võis tunda minu vanaema, kuuldes plahvatusest. Kui Saatus näljanäpistuse näol poleks vahele seganud, oleksid õnnetuse tagajärjed ilmselt tunduvalt tõsisemad olnud. Enn jäi ühest silmast päris ilma ja minu mälestustes on ta kui mereröövel: ühe silma peal must side.
No läks õnneks. Kõik neli jäid ellu ja paranesid. Ja ehkki vanaema elu ei olnud ka edaspidi just suur lust ja lillepidu, oli see siiski viimane kord, kus ta reaalselt seisis silmitsi ohuga, et ta laps sureb. Kindlasti muretses emasüda kogu elu (no nagu me ikka teeme), sest mingi inglitiibadega lapsuke minu isa ju ei olnud, aga nii lähedal surmale reaalsuses ta enam rohkem ei olnud. No võib muidugi vaielda, sest ega rongi katusel sõitmine ka just kuigi ohutu tegevus ei olnud. Nimelt käisid poisid Sonda koolis ja transpordivahendiks oli rong. Muidugi andis ema sõiduraha, aga see sai poes ära kulutatud ja ikka vagunikatusel jänest sõidetud. Ja mitte ainult... Sõidu ajal tuli ju ikka ühe vaguni katuselt teisele hüpata. Üks isa sõber kukkus niimoodi kahe vaguni vahele. Ja kuidas ka teised ei üritanud teda sealt kätte saada, luhtusid kõik nende ettevõtmised. Ja nii ta suri... Oma sõprade silme all.
Kuidagimoodi aga läksid suuremad õnnetused isast mööda ja vanaema võis hakata lootma, et Leningradi turul kuuldud mustlasemoori ennustusel on tõesti määratud tõeks saada.
teisipäev, 7. aprill 2015
neljapäev, 19. juuni 2014
Teine elu II
Sõda sai läbi, kuidagiviisi tuli taas elama hakata ja uuesti katsuda mingi kodu üles ehitada. Sõjamöllus olid kaotsi läinud kõik memme dokumendid. Pika asjaajamise peale sai vanaema Leningradist sünnitunnistuse alusel uue passi. Nii sai minu vanaemast, kes suurema osa elust oli kandnud oma abikaasa perenime Albinus, taaskord Loorits, või õigemini küll passi järgi Lorits, Anna Mihaili tütar (no ütle seda venelaste asjaajamist). Papaga nad abielus ei olnud ja niimoodi pääses memm Pardiks olemisest.
Papa tuli sõjast eluga tagasi. Kuidagiviisi hangiti elamiseks üks tilluke majake (minu lapsepõlves seisis see hoone veel püsti, praegu ei ole enam vundamendikohtagi alles). Mismoodi elatist hangiti, seda ma ei tea. Kasvatati ise kõike, mida kasvatada andis.Lehm oli ka, toidulisa seegi. Eks võib-olla sai tööotsa ka kohalike talunike juures. Ei mäleta, kas memm sellest ajast midagi rääkis. Igatahes sai hinge sees hoitud nii enda perel kui ka õetütrel ja tema tütrel. Vanaema üks õdedest jäi Leningradi blokaadi ja suri nälga... Selle õe tütar Elviira oli sõja ajal olnud sakslaste tõlk. Pärast sõda abiellus Elviira nõukogude ohvitseriga. Ma ei tea, mis täpselt toimus, aga Elviira mees arreteeriti ja Elviira saabus koos oma tillukese tütrega minu vanaema juurde. Ei saanud ju jätta memm lageda taeva alla oma lihase õe lihast tütart. Kümmekond kilomeetrit eemal elasid küll memme vanemad koos oma poja perega, aga küllap oli seal ruumi ja leiba veelgi napimalt kui memme juures. Niisiis jäi Elviira koos lapsega vanaema juurde elama. Kuni ühel päeval saabusid sõdurid. Papat polnud kodus. Sõdurid ootasid pea terve päeva ja kui papa õhtul saabus, siis algas sõit vangilaagrisse. Mida aga selle päeva jooksul rääkis endast ja oma elust Elviira neile võõrastele sõduritele? Ei tea. Aga järgmisel päeval tuldi uuesti ja kaasa viidi Elviira. Vanaemale jäi tilluke emata-isata tüdrukutirts.Kui kaua vanaema õetütre tütart kasvatas, ma ei tea. Ühel päeval saabus Elviira abikaasa, kes oli vangist vabastatud, oma tütrele järele ning peale Elviira asumiselesaatmist sõitis mees koos lapsega talle Sahhalini saarele järele ning sinna nad lõpuks oma kodu rajasidki.
Kolhooside loomise järel sai vanaema tööle karjalauta lüpsjana. Lüpsinaiste tööpäev algas vara, laps aga oli tarvis hommikul üles äratada ja kooli saata. Õnneks oli minu vaarisa Mihkel nõus memme juurde elama tulema. Vaarisa Mihklil oli rinnuni ulatuv habe ja piibutõmbamise komme. Poisiidud (minu isa koos oma sõbraga) tegid kord tukkuva Mihkli habemesse tule.
Kolhoosides oli tööd palju, palka maksti aga kasinalt. Suurem jagu elatisest tuli teenida ikkagi selle tööga, mida sai teha väljaspool tööaega. Nii mäletan vanaema jutust, et kui aastasest rahapalgast olid maha arvatud riigilaenuobligatsioonide (neid olid Sa kohustatud ostma) maksumus, jäi raha alles justtäpselt nii vähe, et vanaema selle isale kino- ja kommirahaks andis. Niisiis tuli vaadata, kuis rahakopikat teenida, sest lisaks toidule on inimestel tarvis ka riideid ja jalanõusid, lapsele koolitarbeid ja palju muid tillukesi asju, ilma milleta elada ei saa. Vanaema rääkis, et suvel ja sügisel sai lüpsivahes metsas marjul käidud, sest marjamüük andis rahakopika. Raske oli, aga elatud sai. Kuni ootamatu õnnetus (ja missugune õnnetus see oodatud oleks?) mõneks ajaks elu pea peale keeras.
JÄTKUB...
See pilt on saadetud papale vangilaagrisse. Vanaema sellel pildil on kõige parempoolne, see valges kleidis "neiu". Papa tuli tagasi... Pilt tuli tagasi...
Papa tuli sõjast eluga tagasi. Kuidagiviisi hangiti elamiseks üks tilluke majake (minu lapsepõlves seisis see hoone veel püsti, praegu ei ole enam vundamendikohtagi alles). Mismoodi elatist hangiti, seda ma ei tea. Kasvatati ise kõike, mida kasvatada andis.Lehm oli ka, toidulisa seegi. Eks võib-olla sai tööotsa ka kohalike talunike juures. Ei mäleta, kas memm sellest ajast midagi rääkis. Igatahes sai hinge sees hoitud nii enda perel kui ka õetütrel ja tema tütrel. Vanaema üks õdedest jäi Leningradi blokaadi ja suri nälga... Selle õe tütar Elviira oli sõja ajal olnud sakslaste tõlk. Pärast sõda abiellus Elviira nõukogude ohvitseriga. Ma ei tea, mis täpselt toimus, aga Elviira mees arreteeriti ja Elviira saabus koos oma tillukese tütrega minu vanaema juurde. Ei saanud ju jätta memm lageda taeva alla oma lihase õe lihast tütart. Kümmekond kilomeetrit eemal elasid küll memme vanemad koos oma poja perega, aga küllap oli seal ruumi ja leiba veelgi napimalt kui memme juures. Niisiis jäi Elviira koos lapsega vanaema juurde elama. Kuni ühel päeval saabusid sõdurid. Papat polnud kodus. Sõdurid ootasid pea terve päeva ja kui papa õhtul saabus, siis algas sõit vangilaagrisse. Mida aga selle päeva jooksul rääkis endast ja oma elust Elviira neile võõrastele sõduritele? Ei tea. Aga järgmisel päeval tuldi uuesti ja kaasa viidi Elviira. Vanaemale jäi tilluke emata-isata tüdrukutirts.Kui kaua vanaema õetütre tütart kasvatas, ma ei tea. Ühel päeval saabus Elviira abikaasa, kes oli vangist vabastatud, oma tütrele järele ning peale Elviira asumiselesaatmist sõitis mees koos lapsega talle Sahhalini saarele järele ning sinna nad lõpuks oma kodu rajasidki.
Kolhooside loomise järel sai vanaema tööle karjalauta lüpsjana. Lüpsinaiste tööpäev algas vara, laps aga oli tarvis hommikul üles äratada ja kooli saata. Õnneks oli minu vaarisa Mihkel nõus memme juurde elama tulema. Vaarisa Mihklil oli rinnuni ulatuv habe ja piibutõmbamise komme. Poisiidud (minu isa koos oma sõbraga) tegid kord tukkuva Mihkli habemesse tule.
Kolhoosides oli tööd palju, palka maksti aga kasinalt. Suurem jagu elatisest tuli teenida ikkagi selle tööga, mida sai teha väljaspool tööaega. Nii mäletan vanaema jutust, et kui aastasest rahapalgast olid maha arvatud riigilaenuobligatsioonide (neid olid Sa kohustatud ostma) maksumus, jäi raha alles justtäpselt nii vähe, et vanaema selle isale kino- ja kommirahaks andis. Niisiis tuli vaadata, kuis rahakopikat teenida, sest lisaks toidule on inimestel tarvis ka riideid ja jalanõusid, lapsele koolitarbeid ja palju muid tillukesi asju, ilma milleta elada ei saa. Vanaema rääkis, et suvel ja sügisel sai lüpsivahes metsas marjul käidud, sest marjamüük andis rahakopika. Raske oli, aga elatud sai. Kuni ootamatu õnnetus (ja missugune õnnetus see oodatud oleks?) mõneks ajaks elu pea peale keeras.
JÄTKUB...
kolmapäev, 7. mai 2014
Väike vahepala
Kuidagiviisi seostub see laul minul alati vanaemaga. Küllap seetõttu, et vanaema kunagi oma sünnimaale tagasi ei saanud. Võib-olla mõtles memme omaette ikka sellest, et küllap ma kunagi Venemaale tagasi lähen, lähen kasvõi peale surma... Igatahes seda laulu kuulates seisab vanaema nägu mu silme ees ja pisarad voolavad luba küsimata silmadest.
laupäev, 29. juuni 2013
Vanaema lugu: teine elu
Olles kaotanud kõik, oli vanaema ehmatus suur, kui avastas, et on 40-aastasel uuesti lapseootele jäänud. Memme rääkis, et ta nii nuttis ja ei tahtnud seda last. Milleks? Elu oli läbi, pealegi käis II Ilmasõda, olukord oli muutunud ebastabiilseks. Sellel talvel läks vanaema Leningradi turule: tüse maanaine, paksus kasukas. Rasedust ei olnud märganud veel lähedasedki. Seal turul võttis vanaema kasukavarrukast kinni mustlaseeit ja ütles: "Sina, naine, ära nuta. Lapsest, keda Sa kannad, saab Sulle tugi elupäevade lõpuni". Ütles ja läks. Ja ei teadnud vanaema siis, et vähemalt kahel korral elus, on need sõnad ainsad, mille külge klammerduda.
Sõda jõudis Venemaa pinnale juunis. Selle esimese sõjasuve juulikuu viimasel päeval sündis poeg. Sõjaaeg, elu oli kehv, aga otsest nälga ei olnud. Minu isa kolm esimest eluaastat möödusid Venemaal, kuni 1944. aasta suvel, kui Idarindel taganes Saksa armee, anti Eesti külades käsk: "24 tundi asjade kokkupanemiseks. Eestlased lähevad Eestimaale. Külad põletatakse maha." 44-aastat elatud elu... Kaasa sai võtta täpselt niipalju, kui mahtus hobusekoormasse. Ja nii: lehm ohelikkupidi koorma taga, laps koorma otsas, algas teekond täiesti võõrale maale. Maale, kus keegi ei oodanud, kus polnud kuhugi minna. Mees oli muidugi sõjas. Kummal pool papa parasjagu sõdis, on mulle tänini saladuseks jäänud. Õnneks olid samal teekonnal ka memme ema-isa ja venna pere. Nii liikusid 1944. aasta suvel taganeva Saksa armee ees Eestimaa poole põgenikevoorid. Sinimägedes jõudsid lahingud järgi. Mäletan vanaema juttu, et kolm ööd-päeva mürises, paukus ja müdises maa, kui põgenikud kusagil kivilaudas või -aidas kössitasid. Vaarisa oli aeg-ajalt käinud väljas, et loomi hooldada. Õnneks ei juhtunud temaga midagi halba. Ja siis saabus vaikus... Memm rääkis, et see vaikus, see oli hullemgi kui lahingukära. Paus lahingutes andis võimaluse edasi rännata. Sügavamale Virumaale. Ühes vanas mõisamajas olid sakslased põgenikele laagri organiseerinud. Ja seal jäi laps haigeks... Difteeria. Ühel ööl, kui kõik ravimeetodid olid järgi proovitud, taipas memm, et poja sureb, kui arstiabi ei saa. Saksa sõjaväe velsker elas paari kilomeetri kaugusel ühes talus. Kuid kehtis komandanditund: öösel ringi liikumine oli keelatud. Vanaema siiski otsustas minna, sest mida oli tal kaotada... Surm mahalaskmise läbi ei tundunud sugugi nii hirmus, kui tegevusetult pealt vaadata, kuidas sureb Su viimane laps. Saksa velsker oli mõistlik ja südamlik mees. Ilmselt vähe taibates ähmis naise juttu, sai ta ometi aru, et häda peab olema väga suur, kui inimene öösel, hoolimata kehtestatud piirangutest, on abi otsima tulnud. Velsker võttis oma arstipauna, tuli memmega kaasa ja päästis lapse elu. Kes oli see mees, tänu kelle heasüdamlikkusele ka mina siin ilmas olemas olen? Kas elas ta sõja üle? Kas jõudis ta kunagi koju oma pere juurde? Me ei tea seda ega saa ka kunagi teada. Ainus, mis ma tean, on see, et vanaema oli oma surmani sellele tundmatule saksa velskrile südamest tänulik. Samuti tuletas ta alati hea sõnaga meelde neid Saksa sõdurpoisse, kes oma pajukist väikesele haigele ja ka teistele lastele kosutuseks śokolaadi jagasid.
Niisiis oli see esimene kord, kus vanaemal oli põhjust hoida sabast mustlaseide sõnadel... Tuli ka teine kord...
Sõda jõudis Venemaa pinnale juunis. Selle esimese sõjasuve juulikuu viimasel päeval sündis poeg. Sõjaaeg, elu oli kehv, aga otsest nälga ei olnud. Minu isa kolm esimest eluaastat möödusid Venemaal, kuni 1944. aasta suvel, kui Idarindel taganes Saksa armee, anti Eesti külades käsk: "24 tundi asjade kokkupanemiseks. Eestlased lähevad Eestimaale. Külad põletatakse maha." 44-aastat elatud elu... Kaasa sai võtta täpselt niipalju, kui mahtus hobusekoormasse. Ja nii: lehm ohelikkupidi koorma taga, laps koorma otsas, algas teekond täiesti võõrale maale. Maale, kus keegi ei oodanud, kus polnud kuhugi minna. Mees oli muidugi sõjas. Kummal pool papa parasjagu sõdis, on mulle tänini saladuseks jäänud. Õnneks olid samal teekonnal ka memme ema-isa ja venna pere. Nii liikusid 1944. aasta suvel taganeva Saksa armee ees Eestimaa poole põgenikevoorid. Sinimägedes jõudsid lahingud järgi. Mäletan vanaema juttu, et kolm ööd-päeva mürises, paukus ja müdises maa, kui põgenikud kusagil kivilaudas või -aidas kössitasid. Vaarisa oli aeg-ajalt käinud väljas, et loomi hooldada. Õnneks ei juhtunud temaga midagi halba. Ja siis saabus vaikus... Memm rääkis, et see vaikus, see oli hullemgi kui lahingukära. Paus lahingutes andis võimaluse edasi rännata. Sügavamale Virumaale. Ühes vanas mõisamajas olid sakslased põgenikele laagri organiseerinud. Ja seal jäi laps haigeks... Difteeria. Ühel ööl, kui kõik ravimeetodid olid järgi proovitud, taipas memm, et poja sureb, kui arstiabi ei saa. Saksa sõjaväe velsker elas paari kilomeetri kaugusel ühes talus. Kuid kehtis komandanditund: öösel ringi liikumine oli keelatud. Vanaema siiski otsustas minna, sest mida oli tal kaotada... Surm mahalaskmise läbi ei tundunud sugugi nii hirmus, kui tegevusetult pealt vaadata, kuidas sureb Su viimane laps. Saksa velsker oli mõistlik ja südamlik mees. Ilmselt vähe taibates ähmis naise juttu, sai ta ometi aru, et häda peab olema väga suur, kui inimene öösel, hoolimata kehtestatud piirangutest, on abi otsima tulnud. Velsker võttis oma arstipauna, tuli memmega kaasa ja päästis lapse elu. Kes oli see mees, tänu kelle heasüdamlikkusele ka mina siin ilmas olemas olen? Kas elas ta sõja üle? Kas jõudis ta kunagi koju oma pere juurde? Me ei tea seda ega saa ka kunagi teada. Ainus, mis ma tean, on see, et vanaema oli oma surmani sellele tundmatule saksa velskrile südamest tänulik. Samuti tuletas ta alati hea sõnaga meelde neid Saksa sõdurpoisse, kes oma pajukist väikesele haigele ja ka teistele lastele kosutuseks śokolaadi jagasid.
Niisiis oli see esimene kord, kus vanaemal oli põhjust hoida sabast mustlaseide sõnadel... Tuli ka teine kord...
Vanaema lugu: algus
Täpset aastat, millal minu esivanemad Venemaale välja rändasid, ma kahjuks ei tea. Kunagi isaga arvestasime, et see võis olla kusagil 1863-1865, kui toonaselt Mulgimaalt (praegu Jõgevamaa) Wõisiku (Woisecki) külast asusid Venemaa poole teele minu vaarisa Mihkli vanemad (Mihkel ise oli siis kolmene ja tema elutee kujunes 96-aasta pikkuseks, sinna hulka jäi ka Eestimaale naasmine), et Venemaal maad saada ja talu rajada.
Minu vanaema sündis 23.03.1900 Mihkel Looritsa ja Julie Looritsa(Soll) esimese lapsena. Hiljem sündis vend August, kelle järeltulijad on minule isa poolt kõige lähemalt sugulased. Oli ka vähemalt kaks õde, kelle nimesid ma kahjuks ei mäleta. Ühe õe järeltulijad elavad tänaseni Sahhalini saarel. Kahjuks on pärast memme surma side tema õetütre (Elviira) perega katkenud.
Ilmselt rääkis memm mulle ka oma lapsepõlvelugusid, aga kuna midagi dramaatilist seal ei juhtunud, siis ega suurt meeles pole. Eesti küla, jõe ääres, lellel vesiveski, isal talu. Elu nagu ikka sel ajal.
Selgemalt on meeles üks jutt sellest, kuidas pärast revolutsiooni ja rahareformi vaarema niinimetatud Katariina rublasid (mis väärtusetuks osutusid) oli põletanud.
Küllap läks nii revolutsioon kui esimene ilmasõda eesti metsakülast suurema kärata mööda.
Esimene väga selge jutt, mis mul meeles on, puudutab vanaema esimest abielu. Vanaema abikaasa (eesnimi teadmata) Albinus oli kohaliku mõisavalitseja poeg. Pulmad toimusid talve ajal. Lähimasse luteriusu kirikusse oli nii pikk tee, et laulatusele sõitma hakati juba hommikupimedas. Külast sõitsid neljad pulmad korraga... Neid kuljuseid, hobuseid ja inimesi, kärekülma talvehommikut tähistaeva all, saanijalaste kriuksumist ja seda meeleolu, mida memme jutt kandis, seda oli ühel väikesel inimesel, kes memme voodil vokiratta vurina saatel "vana aja juttu kuulas" väga kerge ette kujutada. Sest see oli ilus. Ilus nagu muinasjutt. Kahjuks ei olnud sellele muinasjutule ette nähtud õnnelikku lõppu... Aga algas see lugu ikka väga ilusasti.
Edasi tuli argipäev. Sündisid kaks tütart: Hilda ja Liide (ilmselt Aliide, aga memm ütles ikka Liide) ja pojuke, kes imikuna suri. Miskipärast tundub mulle, et memme kaasa oli kodusõja ajal kuidagimoodi valgekaartlastega seotud olnud. Aga võib-olla ajan ma midagi segi, sest mu oma vanaisa sõdis vist küll igas sõjas kõikmõeldavatel pooltel. Igatahes millalgi noil segastel aegadel, kui Venemaal hakkasid toimuma massilised arreteerimised, vangistamised, laagritesse saatmised, arreteeriti ka vanaema abikaasa ja tema saatus jäi igavesti saladuseks. Kus ta oma otsa leidis või kuhu ta maetud sai, seda ei õnnestunud memmel iial välja selgitada.
Elu aga tahtis elamist, talu pidamist, tütred kasvatamist. Elu läks omarada ja vanaema ellu ilmus ka uus mees, keda kalliks pidada: minu vanaisa - Johannes.
Ja siis... Vanem tütardest armus, abiellus, jäi lapseootele ja suri sünnitusel koos lapsega... (Vanaema jutust mäletan, et ta pole iial elus näinud ühtegi meest niimoodi nutmas nagu nuttis tema väimees oma naise ja lapse matustel).
Noorem tütar - 16 aastane - läks kevadel kole vara lakapeale magama. Külmetas, jäi kopsupõletikku ja suri... Ma ei tea päris täpset kronoloogilist järjestust, kuid need kaks õudust toimusid (arvestades tütarde vanust) ikka väga lähestikku. Kuidas memm selle küll üle elas...
Minu tädid: Hilda ja Aliide. Perenimega siis ilmselt Albinus.
Allaneljakümnene naine: üks elu elatud. Mees teadmata kadunud, kolm last ja üks lapselaps kalmuaeda kantud. Jah, ma usun, et vanaema ei tahtnud enam elada. Milleks? Mis oli talle jäänud? Mitte midagi...
Kuid Saatusel olid teised plaanid ja ees oli ootamas veel rohkem kui viiskümmend aastat...
Minu vanaema sündis 23.03.1900 Mihkel Looritsa ja Julie Looritsa(Soll) esimese lapsena. Hiljem sündis vend August, kelle järeltulijad on minule isa poolt kõige lähemalt sugulased. Oli ka vähemalt kaks õde, kelle nimesid ma kahjuks ei mäleta. Ühe õe järeltulijad elavad tänaseni Sahhalini saarel. Kahjuks on pärast memme surma side tema õetütre (Elviira) perega katkenud.
Ilmselt rääkis memm mulle ka oma lapsepõlvelugusid, aga kuna midagi dramaatilist seal ei juhtunud, siis ega suurt meeles pole. Eesti küla, jõe ääres, lellel vesiveski, isal talu. Elu nagu ikka sel ajal.
Selgemalt on meeles üks jutt sellest, kuidas pärast revolutsiooni ja rahareformi vaarema niinimetatud Katariina rublasid (mis väärtusetuks osutusid) oli põletanud.
Küllap läks nii revolutsioon kui esimene ilmasõda eesti metsakülast suurema kärata mööda.
Esimene väga selge jutt, mis mul meeles on, puudutab vanaema esimest abielu. Vanaema abikaasa (eesnimi teadmata) Albinus oli kohaliku mõisavalitseja poeg. Pulmad toimusid talve ajal. Lähimasse luteriusu kirikusse oli nii pikk tee, et laulatusele sõitma hakati juba hommikupimedas. Külast sõitsid neljad pulmad korraga... Neid kuljuseid, hobuseid ja inimesi, kärekülma talvehommikut tähistaeva all, saanijalaste kriuksumist ja seda meeleolu, mida memme jutt kandis, seda oli ühel väikesel inimesel, kes memme voodil vokiratta vurina saatel "vana aja juttu kuulas" väga kerge ette kujutada. Sest see oli ilus. Ilus nagu muinasjutt. Kahjuks ei olnud sellele muinasjutule ette nähtud õnnelikku lõppu... Aga algas see lugu ikka väga ilusasti.
Edasi tuli argipäev. Sündisid kaks tütart: Hilda ja Liide (ilmselt Aliide, aga memm ütles ikka Liide) ja pojuke, kes imikuna suri. Miskipärast tundub mulle, et memme kaasa oli kodusõja ajal kuidagimoodi valgekaartlastega seotud olnud. Aga võib-olla ajan ma midagi segi, sest mu oma vanaisa sõdis vist küll igas sõjas kõikmõeldavatel pooltel. Igatahes millalgi noil segastel aegadel, kui Venemaal hakkasid toimuma massilised arreteerimised, vangistamised, laagritesse saatmised, arreteeriti ka vanaema abikaasa ja tema saatus jäi igavesti saladuseks. Kus ta oma otsa leidis või kuhu ta maetud sai, seda ei õnnestunud memmel iial välja selgitada.
Elu aga tahtis elamist, talu pidamist, tütred kasvatamist. Elu läks omarada ja vanaema ellu ilmus ka uus mees, keda kalliks pidada: minu vanaisa - Johannes.
Ja siis... Vanem tütardest armus, abiellus, jäi lapseootele ja suri sünnitusel koos lapsega... (Vanaema jutust mäletan, et ta pole iial elus näinud ühtegi meest niimoodi nutmas nagu nuttis tema väimees oma naise ja lapse matustel).
Noorem tütar - 16 aastane - läks kevadel kole vara lakapeale magama. Külmetas, jäi kopsupõletikku ja suri... Ma ei tea päris täpset kronoloogilist järjestust, kuid need kaks õudust toimusid (arvestades tütarde vanust) ikka väga lähestikku. Kuidas memm selle küll üle elas...
Minu tädid: Hilda ja Aliide. Perenimega siis ilmselt Albinus.
Allaneljakümnene naine: üks elu elatud. Mees teadmata kadunud, kolm last ja üks lapselaps kalmuaeda kantud. Jah, ma usun, et vanaema ei tahtnud enam elada. Milleks? Mis oli talle jäänud? Mitte midagi...
Kuid Saatusel olid teised plaanid ja ees oli ootamas veel rohkem kui viiskümmend aastat...
Sissejuhatus: "Vanaema helde, lahke, oli armas minule..."
"Seal väikses kasakate külas
üks väike kasakneiuke
ta seisab oma ukse kõrval
ja heidab pilke kaugusse... "
Küllap mingi tõlge venekeelsest laulust ja leida pole ma suutnud seda kusagilt. Aga lapsemälus on laul säilinud kahjuks vaid tükati.
Vanaemal oli kepp, sest haige jalg tegi valu ja raskendas liiklemist. Kui vend tahtis väiksena memme käest putku panna, siis kasutas memm keppi osavasti selleks, et poisiidu jalust maha tõmmata.
Täis kasvades kõrgusin ma oma 176 sentimeetriga oma väikese vanaema kohal nagu Pikk Hermann Paksu Margareeta kohal (egas memm paks polnud, selline tüse maanaine lihtsalt). Vahel nalja pärast ikka mõõtsime memmega teineteist: tervel jalal oli vana mulle õlani, haigel jalal rinnuni.
Oma lühikesi halle juukseid kammitses memm kõrvast-kõrvani ulatuva pruuni kumera kammiga. Põll oli igapäevane tarbeese, samuti pehme bembergrätik. Halbadel päevadel määris memm valutavat jalga kampripiiritusega ja oi, kuidas ma armastan kampri lõhna.
Vanaema kummutis oli põnevaid vidinaid ja kummuti peal seisis suur pilt tema ammusurnud tütardest. Tädidest, keda ma kunagi näinud ei olnud ja kes mulle tundusid lihtsalt muinasjututegelastena nimedega Hilda ja Liide.
Memm oskas ravimtaimedega ravida ja keetis maailma kõige jubedamat kummeliteed (minu meelest oli see lihtsalt hirmus).
Minu lapsepõlv oli just tänu oma vanaemale soe ja kuldne, värviline ja päikesepaistene. Minu kuldne memm. Tal oleks olnud õigus elus kibestunud olla, saatust kiruda ja ennast haletseda, kuid ta ei teinud seda kunagi. Mitte üheski memme jutus, ka kõige hirmsamatest elusündmustest kantud lugudes, ei olnud kibestumist. Need olid lihtsalt mälestused - mõned rõõmsamad, teised kurvemad, kuid vana ei klammerdunud oma mineviku külge. Ta elas olevikus ja vaatas tulevikku. Minu vanaema, vähese haridusega maanaine, valdas kunsti, mida tänapäeval kalli raha eest õppida saab: elada tuleb tänases päevas, sest see on ainus aeg, mis on meile antud. Oma surivoodil olles ütles ta, et sai ju elatud küll, aga ikka on kahju surra, ikka tahaks näha, mis edasi tuleb.
Minu lapsepõlv lõppes 19. novembril 1990. aastal, kui 90-aasta vanusena suri minu vanaema.
Ma tunnen temast puudust, iga päev, juba üle kahekümne aasta. Niisiis ma mõtlesin, et panen oma memme elu, niipalju, kui mina vanadest juttudest mäletan, kirja. Võib-olla lohutan niimoodi ennast, võib-olla saab keegi teine tuge, sest minu memme elust võiks kirjutada raamatu ellujäämisõpetusest.
Mälestuseks minu vanaemale Anna Looritsale sünd. 23.03 1900 Tarassino küla, Leningradi oblast, surn. 19.11.1990 Viru-Kabala küla, Lääne-Virumaa. Maetud Viru-Nigula kalmistule.
Tellimine:
Postitused (Atom)