Papa tuli sõjast eluga tagasi. Kuidagiviisi hangiti elamiseks üks tilluke majake (minu lapsepõlves seisis see hoone veel püsti, praegu ei ole enam vundamendikohtagi alles). Mismoodi elatist hangiti, seda ma ei tea. Kasvatati ise kõike, mida kasvatada andis.Lehm oli ka, toidulisa seegi. Eks võib-olla sai tööotsa ka kohalike talunike juures. Ei mäleta, kas memm sellest ajast midagi rääkis. Igatahes sai hinge sees hoitud nii enda perel kui ka õetütrel ja tema tütrel. Vanaema üks õdedest jäi Leningradi blokaadi ja suri nälga... Selle õe tütar Elviira oli sõja ajal olnud sakslaste tõlk. Pärast sõda abiellus Elviira nõukogude ohvitseriga. Ma ei tea, mis täpselt toimus, aga Elviira mees arreteeriti ja Elviira saabus koos oma tillukese tütrega minu vanaema juurde. Ei saanud ju jätta memm lageda taeva alla oma lihase õe lihast tütart. Kümmekond kilomeetrit eemal elasid küll memme vanemad koos oma poja perega, aga küllap oli seal ruumi ja leiba veelgi napimalt kui memme juures. Niisiis jäi Elviira koos lapsega vanaema juurde elama. Kuni ühel päeval saabusid sõdurid. Papat polnud kodus. Sõdurid ootasid pea terve päeva ja kui papa õhtul saabus, siis algas sõit vangilaagrisse. Mida aga selle päeva jooksul rääkis endast ja oma elust Elviira neile võõrastele sõduritele? Ei tea. Aga järgmisel päeval tuldi uuesti ja kaasa viidi Elviira. Vanaemale jäi tilluke emata-isata tüdrukutirts.Kui kaua vanaema õetütre tütart kasvatas, ma ei tea. Ühel päeval saabus Elviira abikaasa, kes oli vangist vabastatud, oma tütrele järele ning peale Elviira asumiselesaatmist sõitis mees koos lapsega talle Sahhalini saarele järele ning sinna nad lõpuks oma kodu rajasidki.
Kolhooside loomise järel sai vanaema tööle karjalauta lüpsjana. Lüpsinaiste tööpäev algas vara, laps aga oli tarvis hommikul üles äratada ja kooli saata. Õnneks oli minu vaarisa Mihkel nõus memme juurde elama tulema. Vaarisa Mihklil oli rinnuni ulatuv habe ja piibutõmbamise komme. Poisiidud (minu isa koos oma sõbraga) tegid kord tukkuva Mihkli habemesse tule.
Kolhoosides oli tööd palju, palka maksti aga kasinalt. Suurem jagu elatisest tuli teenida ikkagi selle tööga, mida sai teha väljaspool tööaega. Nii mäletan vanaema jutust, et kui aastasest rahapalgast olid maha arvatud riigilaenuobligatsioonide (neid olid Sa kohustatud ostma) maksumus, jäi raha alles justtäpselt nii vähe, et vanaema selle isale kino- ja kommirahaks andis. Niisiis tuli vaadata, kuis rahakopikat teenida, sest lisaks toidule on inimestel tarvis ka riideid ja jalanõusid, lapsele koolitarbeid ja palju muid tillukesi asju, ilma milleta elada ei saa. Vanaema rääkis, et suvel ja sügisel sai lüpsivahes metsas marjul käidud, sest marjamüük andis rahakopika. Raske oli, aga elatud sai. Kuni ootamatu õnnetus (ja missugune õnnetus see oodatud oleks?) mõneks ajaks elu pea peale keeras.
JÄTKUB...
