Vanaema lugu: teine elu

Olles kaotanud kõik, oli vanaema ehmatus suur, kui avastas, et on 40-aastasel uuesti lapseootele jäänud. Memme rääkis, et ta nii nuttis ja ei tahtnud seda last. Milleks? Elu oli läbi, pealegi käis II Ilmasõda, olukord oli muutunud ebastabiilseks. Sellel talvel läks vanaema Leningradi turule: tüse maanaine, paksus kasukas. Rasedust ei olnud märganud veel lähedasedki. Seal turul võttis vanaema kasukavarrukast kinni mustlaseeit ja ütles: "Sina, naine, ära nuta. Lapsest, keda Sa kannad, saab Sulle tugi elupäevade lõpuni". Ütles ja läks. Ja ei teadnud vanaema siis, et vähemalt kahel korral elus, on need sõnad ainsad, mille külge klammerduda.
Sõda jõudis Venemaa pinnale juunis. Selle esimese sõjasuve juulikuu viimasel päeval sündis poeg. Sõjaaeg, elu oli kehv, aga otsest nälga ei olnud. Minu isa kolm esimest eluaastat möödusid Venemaal, kuni 1944. aasta suvel, kui Idarindel taganes Saksa armee, anti Eesti külades käsk: "24 tundi asjade kokkupanemiseks. Eestlased lähevad Eestimaale. Külad põletatakse maha." 44-aastat elatud elu... Kaasa sai võtta täpselt niipalju, kui mahtus hobusekoormasse. Ja nii: lehm ohelikkupidi koorma taga, laps koorma otsas, algas teekond täiesti võõrale maale. Maale, kus keegi ei oodanud, kus polnud kuhugi minna. Mees oli muidugi sõjas. Kummal pool papa parasjagu sõdis, on mulle tänini saladuseks jäänud. Õnneks olid samal teekonnal ka memme ema-isa ja venna pere. Nii liikusid 1944. aasta suvel taganeva Saksa armee ees Eestimaa poole põgenikevoorid. Sinimägedes jõudsid lahingud järgi. Mäletan vanaema juttu, et kolm ööd-päeva mürises, paukus ja müdises maa, kui põgenikud kusagil kivilaudas või -aidas kössitasid. Vaarisa oli aeg-ajalt käinud väljas, et loomi hooldada. Õnneks ei juhtunud temaga midagi halba. Ja siis saabus vaikus... Memm rääkis, et see vaikus, see oli hullemgi kui lahingukära. Paus lahingutes andis võimaluse edasi rännata. Sügavamale Virumaale. Ühes vanas mõisamajas olid sakslased põgenikele laagri organiseerinud. Ja seal jäi laps haigeks... Difteeria. Ühel ööl, kui kõik ravimeetodid olid järgi proovitud, taipas memm, et poja sureb, kui arstiabi ei saa. Saksa sõjaväe velsker elas paari kilomeetri kaugusel ühes talus. Kuid kehtis komandanditund: öösel ringi liikumine oli keelatud. Vanaema siiski otsustas minna, sest mida oli tal kaotada... Surm mahalaskmise läbi ei tundunud sugugi nii hirmus, kui tegevusetult pealt vaadata, kuidas sureb Su viimane laps. Saksa velsker oli mõistlik ja südamlik mees. Ilmselt vähe taibates ähmis naise juttu, sai ta ometi aru, et häda peab olema väga suur, kui inimene öösel, hoolimata kehtestatud piirangutest, on abi otsima tulnud. Velsker võttis oma arstipauna, tuli memmega kaasa ja päästis lapse elu. Kes oli see mees, tänu kelle heasüdamlikkusele ka mina siin ilmas olemas olen? Kas elas ta sõja üle? Kas jõudis ta kunagi koju oma pere juurde? Me ei tea seda ega saa ka kunagi teada. Ainus, mis ma tean, on see, et vanaema oli oma surmani sellele tundmatule saksa velskrile südamest tänulik. Samuti tuletas ta alati hea sõnaga meelde neid Saksa sõdurpoisse, kes oma pajukist väikesele haigele ja ka teistele lastele kosutuseks śokolaadi jagasid.
Niisiis oli see esimene kord, kus vanaemal oli põhjust hoida sabast mustlaseide sõnadel... Tuli ka teine kord...

Vanaema lugu: algus

Täpset aastat, millal minu esivanemad Venemaale välja rändasid, ma kahjuks ei tea. Kunagi isaga arvestasime, et see võis olla kusagil 1863-1865, kui toonaselt Mulgimaalt (praegu Jõgevamaa) Wõisiku (Woisecki) külast asusid Venemaa poole teele minu vaarisa Mihkli vanemad (Mihkel ise oli siis kolmene ja tema elutee kujunes 96-aasta pikkuseks, sinna hulka jäi ka Eestimaale naasmine), et Venemaal maad saada ja talu rajada.
Minu vanaema sündis 23.03.1900 Mihkel Looritsa ja Julie Looritsa(Soll) esimese lapsena. Hiljem sündis vend August, kelle järeltulijad on minule isa poolt kõige lähemalt sugulased. Oli ka vähemalt kaks õde, kelle nimesid ma kahjuks ei mäleta. Ühe õe järeltulijad elavad tänaseni Sahhalini saarel. Kahjuks on pärast memme surma side tema õetütre (Elviira) perega katkenud.
Ilmselt rääkis memm mulle ka oma lapsepõlvelugusid, aga kuna midagi dramaatilist seal ei juhtunud, siis ega suurt meeles pole. Eesti küla, jõe ääres, lellel vesiveski, isal talu. Elu nagu ikka sel ajal.
Selgemalt on meeles üks jutt sellest, kuidas pärast revolutsiooni ja rahareformi vaarema niinimetatud Katariina rublasid (mis väärtusetuks osutusid) oli põletanud.
Küllap läks nii revolutsioon kui esimene ilmasõda eesti metsakülast suurema kärata mööda.
Esimene väga selge jutt, mis mul meeles on, puudutab vanaema esimest abielu. Vanaema abikaasa (eesnimi teadmata) Albinus oli kohaliku mõisavalitseja poeg. Pulmad toimusid talve ajal. Lähimasse luteriusu kirikusse oli nii pikk tee, et laulatusele sõitma hakati juba hommikupimedas. Külast sõitsid neljad pulmad korraga... Neid kuljuseid, hobuseid ja inimesi, kärekülma talvehommikut tähistaeva all, saanijalaste kriuksumist ja seda meeleolu, mida memme jutt kandis, seda oli ühel väikesel inimesel, kes memme voodil vokiratta vurina saatel "vana aja juttu kuulas" väga kerge ette kujutada. Sest see oli ilus. Ilus nagu muinasjutt. Kahjuks ei olnud sellele muinasjutule ette nähtud õnnelikku lõppu... Aga algas see lugu ikka väga ilusasti.
Edasi tuli argipäev. Sündisid kaks tütart: Hilda ja Liide (ilmselt Aliide, aga memm ütles ikka Liide) ja pojuke, kes imikuna suri. Miskipärast tundub mulle, et memme kaasa oli kodusõja ajal kuidagimoodi valgekaartlastega seotud olnud. Aga võib-olla ajan ma midagi segi, sest mu oma vanaisa sõdis vist küll igas sõjas kõikmõeldavatel pooltel. Igatahes millalgi noil segastel aegadel, kui Venemaal hakkasid toimuma massilised arreteerimised, vangistamised, laagritesse saatmised, arreteeriti ka vanaema abikaasa ja tema saatus jäi igavesti saladuseks. Kus ta oma otsa leidis või kuhu ta maetud sai, seda ei õnnestunud memmel iial välja selgitada.
Elu aga tahtis elamist, talu pidamist, tütred kasvatamist. Elu läks omarada ja vanaema ellu ilmus ka uus mees, keda kalliks pidada: minu vanaisa - Johannes.
Ja siis... Vanem tütardest armus, abiellus, jäi lapseootele ja suri sünnitusel koos lapsega... (Vanaema jutust mäletan, et ta pole iial elus näinud ühtegi meest niimoodi nutmas nagu nuttis tema väimees oma naise ja lapse matustel).
Noorem tütar - 16 aastane - läks kevadel kole vara lakapeale magama. Külmetas, jäi kopsupõletikku ja suri... Ma ei tea päris täpset kronoloogilist järjestust, kuid need kaks õudust toimusid (arvestades tütarde vanust) ikka väga lähestikku. Kuidas memm selle küll üle elas...

Minu tädid: Hilda ja Aliide. Perenimega siis ilmselt Albinus.

Allaneljakümnene naine: üks elu elatud. Mees teadmata kadunud, kolm last ja üks lapselaps kalmuaeda kantud. Jah, ma usun, et vanaema ei tahtnud enam elada. Milleks? Mis oli talle jäänud? Mitte midagi...
Kuid Saatusel olid teised plaanid ja ees oli ootamas veel rohkem kui viiskümmend aastat...

Sissejuhatus: "Vanaema helde, lahke, oli armas minule..."

Küllap igaühel meist on elus teatud eeskujud. On inimesed, kellega me sooviksime sarnaneda. Minu eeskujuks on olnud läbi elu minu oma vanaema. Kui mul on elus väga-väga raske, siis ma mõtlen vanaemale. Mõtlen sellele, kui raske oli tema elu, kuipalju valu ja muret oli tema teel, kuid kuidas ta ometi suutis jääda lahkeks ja heaks. Vanaema oli minu lapsepõlve kõige tähtsam inimene. Kui ma olin väike, siis oli just memm see, kes mulle hommikuti lutipudeliga viljakohvi voodisse tassis, kui lapsinimene valjul häälel hõikas: "Vanama, kohilutti". Vanaema ketras, kudus, keetis ja küpsetas. Nii head biskviitkooki, kui tegi minu vanaema, ei ole ma elus rohkem saanud. Vanaema rääkis vana aja jutte, mis algasid sõnadega: "Meil Venemaal..." ja jätsid alatiseks minu hinge igatsuse selle kauge müstilise Venemaa järele, kus möödus minu memme noorus ja lapsepõlv. Vanaema laulis imeilusaid vanu laule. Ikka neid, mis nooruses Venemaal lauldud sai. Pool kuningriiki ja printsi pealekauba annaksin ma inimesele, kes teaks seda laulu, mille esimene salm kõlab nii:
"Seal väikses kasakate külas
üks väike kasakneiuke
ta seisab oma ukse kõrval 
ja heidab pilke kaugusse... "
Küllap mingi tõlge venekeelsest laulust ja leida pole ma suutnud seda kusagilt. Aga lapsemälus on laul säilinud kahjuks vaid tükati.
Vanaemal oli kepp, sest haige jalg tegi valu ja raskendas liiklemist. Kui vend tahtis väiksena memme käest putku panna, siis kasutas memm keppi osavasti selleks, et poisiidu jalust maha tõmmata.
Täis kasvades kõrgusin ma oma 176 sentimeetriga oma väikese vanaema kohal nagu Pikk Hermann Paksu Margareeta kohal (egas memm paks polnud, selline tüse maanaine lihtsalt). Vahel nalja pärast ikka mõõtsime memmega teineteist: tervel jalal oli vana mulle õlani, haigel jalal rinnuni.
Oma lühikesi halle juukseid kammitses memm kõrvast-kõrvani ulatuva pruuni kumera kammiga. Põll oli igapäevane tarbeese, samuti pehme bembergrätik. Halbadel päevadel määris memm valutavat jalga kampripiiritusega ja oi, kuidas ma armastan kampri lõhna.
Vanaema kummutis oli põnevaid vidinaid ja kummuti peal seisis suur pilt tema ammusurnud tütardest. Tädidest, keda ma kunagi näinud ei olnud ja kes mulle tundusid lihtsalt muinasjututegelastena nimedega Hilda ja Liide.
Memm oskas ravimtaimedega ravida ja keetis maailma kõige jubedamat kummeliteed (minu meelest oli see lihtsalt hirmus).
Minu lapsepõlv oli just tänu oma vanaemale soe ja kuldne, värviline ja päikesepaistene. Minu kuldne memm. Tal oleks olnud õigus elus kibestunud olla, saatust kiruda ja ennast haletseda, kuid ta ei teinud seda kunagi. Mitte üheski memme jutus, ka kõige hirmsamatest elusündmustest kantud lugudes, ei olnud kibestumist. Need olid lihtsalt mälestused - mõned rõõmsamad, teised kurvemad, kuid vana ei klammerdunud oma mineviku külge. Ta elas olevikus ja vaatas tulevikku. Minu vanaema, vähese haridusega maanaine, valdas kunsti, mida tänapäeval kalli raha eest õppida saab: elada tuleb tänases päevas, sest see on ainus aeg, mis on meile antud. Oma surivoodil olles ütles ta, et sai ju elatud küll, aga ikka on kahju surra, ikka tahaks näha, mis edasi tuleb.
Minu lapsepõlv lõppes 19. novembril 1990. aastal, kui 90-aasta vanusena suri minu vanaema.
Ma tunnen temast puudust, iga päev, juba üle kahekümne aasta. Niisiis ma mõtlesin, et panen oma memme elu, niipalju, kui mina vanadest juttudest mäletan, kirja. Võib-olla lohutan niimoodi ennast, võib-olla saab keegi teine tuge, sest minu memme elust võiks kirjutada raamatu ellujäämisõpetusest.

Mälestuseks minu vanaemale Anna Looritsale sünd. 23.03 1900 Tarassino küla, Leningradi oblast, surn. 19.11.1990 Viru-Kabala küla, Lääne-Virumaa. Maetud Viru-Nigula kalmistule.