Olles kaotanud kõik, oli vanaema ehmatus suur, kui avastas, et on 40-aastasel uuesti lapseootele jäänud. Memme rääkis, et ta nii nuttis ja ei tahtnud seda last. Milleks? Elu oli läbi, pealegi käis II Ilmasõda, olukord oli muutunud ebastabiilseks. Sellel talvel läks vanaema Leningradi turule: tüse maanaine, paksus kasukas. Rasedust ei olnud märganud veel lähedasedki. Seal turul võttis vanaema kasukavarrukast kinni mustlaseeit ja ütles: "Sina, naine, ära nuta. Lapsest, keda Sa kannad, saab Sulle tugi elupäevade lõpuni". Ütles ja läks. Ja ei teadnud vanaema siis, et vähemalt kahel korral elus, on need sõnad ainsad, mille külge klammerduda.
Sõda jõudis Venemaa pinnale juunis. Selle esimese sõjasuve juulikuu viimasel päeval sündis poeg. Sõjaaeg, elu oli kehv, aga otsest nälga ei olnud. Minu isa kolm esimest eluaastat möödusid Venemaal, kuni 1944. aasta suvel, kui Idarindel taganes Saksa armee, anti Eesti külades käsk: "24 tundi asjade kokkupanemiseks. Eestlased lähevad Eestimaale. Külad põletatakse maha." 44-aastat elatud elu... Kaasa sai võtta täpselt niipalju, kui mahtus hobusekoormasse. Ja nii: lehm ohelikkupidi koorma taga, laps koorma otsas, algas teekond täiesti võõrale maale. Maale, kus keegi ei oodanud, kus polnud kuhugi minna. Mees oli muidugi sõjas. Kummal pool papa parasjagu sõdis, on mulle tänini saladuseks jäänud. Õnneks olid samal teekonnal ka memme ema-isa ja venna pere. Nii liikusid 1944. aasta suvel taganeva Saksa armee ees Eestimaa poole põgenikevoorid. Sinimägedes jõudsid lahingud järgi. Mäletan vanaema juttu, et kolm ööd-päeva mürises, paukus ja müdises maa, kui põgenikud kusagil kivilaudas või -aidas kössitasid. Vaarisa oli aeg-ajalt käinud väljas, et loomi hooldada. Õnneks ei juhtunud temaga midagi halba. Ja siis saabus vaikus... Memm rääkis, et see vaikus, see oli hullemgi kui lahingukära. Paus lahingutes andis võimaluse edasi rännata. Sügavamale Virumaale. Ühes vanas mõisamajas olid sakslased põgenikele laagri organiseerinud. Ja seal jäi laps haigeks... Difteeria. Ühel ööl, kui kõik ravimeetodid olid järgi proovitud, taipas memm, et poja sureb, kui arstiabi ei saa. Saksa sõjaväe velsker elas paari kilomeetri kaugusel ühes talus. Kuid kehtis komandanditund: öösel ringi liikumine oli keelatud. Vanaema siiski otsustas minna, sest mida oli tal kaotada... Surm mahalaskmise läbi ei tundunud sugugi nii hirmus, kui tegevusetult pealt vaadata, kuidas sureb Su viimane laps. Saksa velsker oli mõistlik ja südamlik mees. Ilmselt vähe taibates ähmis naise juttu, sai ta ometi aru, et häda peab olema väga suur, kui inimene öösel, hoolimata kehtestatud piirangutest, on abi otsima tulnud. Velsker võttis oma arstipauna, tuli memmega kaasa ja päästis lapse elu. Kes oli see mees, tänu kelle heasüdamlikkusele ka mina siin ilmas olemas olen? Kas elas ta sõja üle? Kas jõudis ta kunagi koju oma pere juurde? Me ei tea seda ega saa ka kunagi teada. Ainus, mis ma tean, on see, et vanaema oli oma surmani sellele tundmatule saksa velskrile südamest tänulik. Samuti tuletas ta alati hea sõnaga meelde neid Saksa sõdurpoisse, kes oma pajukist väikesele haigele ja ka teistele lastele kosutuseks śokolaadi jagasid.
Niisiis oli see esimene kord, kus vanaemal oli põhjust hoida sabast mustlaseide sõnadel... Tuli ka teine kord...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar