Õnnetus

Õnnetused käivad ikka mööda inimesi, mitte mööda kivisid ja kändusid. Paljudes õnnetustes on inimesed ise süüdi, kas siis hoolimatuse, lohakuse või rumalusega. Laste puhul räägime enamasti siiski rumalusest.
Sõda oli läinud üle Virumaa. Metsad olid täis kasutamata laskemoona, lõhkemata pomme, mürske ja igasugu muud militaarset kraami. Poisslaste kuldaeg, sest poisse on alati tõmmanud ohtlikud mänguasjad. Niisiis leidsid neli nublakat - minu isa, Bruno, Enn ja Lembit kusagilt raudtee äärest mingi lõhkekeha. Ilmselt raudtee pommitamisel lõhkemata jäänud asi (no mina ei mäleta täpselt, mis asi) ja vedisid selle isa juurde koju, sest et sellel asjal oli mingi vinge läikiv metallosa, mida poisid arvasid endal hirmsasti vaja olevat. Hankisid siis sae ja hakkasid seda asjakest lahti saagima. Ei mäleta, kes saagis - kas Enn või Bruno, aga isa oli see, kes asjandust kinni hoidis. Töö ei edenenud kuigi jõudsasti ja isal läks kõht kole tühjaks. Niisiis otsustas ta tuppa minna, et endale paar moosileiba teha. Vaevalt sai ta paar sammu astutus, kui käis kärakas... Vähemal või suuremal määral said pihta kõik, kuid see ei takistanud poisse karistuse hirmus metsa putkamast. Vaarisa Mihkel, kes kärgatuse peale kohale tormas, sai päris palju vaeva näha, et metsast verised ja haavatud lapsed kokku korjata ja velskripunkti toimetada. Seal aeti poisid auto peale ja sõidutati haiglasse. Miskipärast on mul meeles, et isa rääkis, kuidas jube huvitav oli autoga sõita (no palju neid sõite ikka oli), aga Bruno ja Ennu isa, kes poistega kaasa sõitis, sõimas terve tee minu isa nagu oleks just tema kõiges süüdi... Minu isa vigastused olid päris rasked (mina mäletan küll isa kehal paljusid pisikesi arme, mis sellest õnnetusest mälestuseks jäänud olid), kuid kõige hullem lugu oli silmaga. Nimelt oli üks kild silma tabanud. Isa tädi (ei tea, mis ta pärisnimi oli, meil käibis ikka termin Tädi Mann) elas Leningradis ja oli nii kange naine, et lasi isa Leningradi sõjaväehospidali viia. Seal olid targad silmaarstid. Arstid tegid, mis suutsid ja olid kindlad, et suutsid lapse silma päästa ja nägemise taastada. Ainult, et ööpäeva pidi isa lebama selili, tohtimata pead liigutada. Ja et laps end kogemata ei pööraks, pandi nooruke medõde teda valvama. Aga haiglas olid noored kenad ohvitserid ja... Õde andis isale korralduse ennast mitte pöörata ja läks tiiba ripsutama. Aga lapsel väsis lamamisest selg ära ja ta pööras ennast küljeli. Järgmisel päeval kratsis terve professorite konsiilium kukalt, et mis paganama põhjusel küll see silmatera niimoodi laiali on valgunud... No kui medõde tagasi jõudis ja taipas, mis juhtunud on, siis palus ta isa, et too teda ei reedaks ja nii siis väitsidki nii laps kui teda valvanud õde, et poiss on kogu aeg selili lebanud ega pole kusagilepoole oma pead pööranud. Niisiis jäi minu isa ühest silmast pimedaks. Selles silmas oli silmatera must laialivalgunud sinise silmaiirise sisse.
Võib vaid ette kujutada, mida võis tunda minu vanaema, kuuldes plahvatusest. Kui Saatus näljanäpistuse näol poleks vahele seganud, oleksid õnnetuse tagajärjed ilmselt tunduvalt tõsisemad olnud. Enn jäi ühest silmast päris ilma ja minu mälestustes on ta kui mereröövel: ühe silma peal must side.
No läks õnneks. Kõik neli jäid ellu ja paranesid. Ja ehkki vanaema elu ei olnud ka edaspidi just suur lust ja lillepidu, oli see siiski viimane kord, kus ta reaalselt seisis silmitsi ohuga, et ta laps sureb. Kindlasti muretses emasüda kogu elu (no nagu me ikka teeme), sest mingi inglitiibadega lapsuke minu isa ju ei olnud, aga nii lähedal surmale reaalsuses ta enam rohkem ei olnud. No võib muidugi vaielda, sest ega rongi katusel sõitmine ka just kuigi ohutu tegevus ei olnud. Nimelt käisid poisid Sonda koolis ja transpordivahendiks oli rong. Muidugi andis ema sõiduraha, aga see sai poes ära kulutatud ja ikka vagunikatusel jänest sõidetud. Ja mitte ainult... Sõidu ajal tuli ju ikka ühe vaguni katuselt teisele hüpata. Üks isa sõber kukkus niimoodi kahe vaguni vahele. Ja kuidas ka teised ei üritanud teda sealt kätte saada, luhtusid kõik nende ettevõtmised. Ja nii ta suri... Oma sõprade silme all.
Kuidagimoodi aga läksid suuremad õnnetused isast mööda ja vanaema võis hakata lootma, et Leningradi turul kuuldud mustlasemoori ennustusel on tõesti määratud tõeks saada.