Sissejuhatus: "Vanaema helde, lahke, oli armas minule..."

Küllap igaühel meist on elus teatud eeskujud. On inimesed, kellega me sooviksime sarnaneda. Minu eeskujuks on olnud läbi elu minu oma vanaema. Kui mul on elus väga-väga raske, siis ma mõtlen vanaemale. Mõtlen sellele, kui raske oli tema elu, kuipalju valu ja muret oli tema teel, kuid kuidas ta ometi suutis jääda lahkeks ja heaks. Vanaema oli minu lapsepõlve kõige tähtsam inimene. Kui ma olin väike, siis oli just memm see, kes mulle hommikuti lutipudeliga viljakohvi voodisse tassis, kui lapsinimene valjul häälel hõikas: "Vanama, kohilutti". Vanaema ketras, kudus, keetis ja küpsetas. Nii head biskviitkooki, kui tegi minu vanaema, ei ole ma elus rohkem saanud. Vanaema rääkis vana aja jutte, mis algasid sõnadega: "Meil Venemaal..." ja jätsid alatiseks minu hinge igatsuse selle kauge müstilise Venemaa järele, kus möödus minu memme noorus ja lapsepõlv. Vanaema laulis imeilusaid vanu laule. Ikka neid, mis nooruses Venemaal lauldud sai. Pool kuningriiki ja printsi pealekauba annaksin ma inimesele, kes teaks seda laulu, mille esimene salm kõlab nii:
"Seal väikses kasakate külas
üks väike kasakneiuke
ta seisab oma ukse kõrval 
ja heidab pilke kaugusse... "
Küllap mingi tõlge venekeelsest laulust ja leida pole ma suutnud seda kusagilt. Aga lapsemälus on laul säilinud kahjuks vaid tükati.
Vanaemal oli kepp, sest haige jalg tegi valu ja raskendas liiklemist. Kui vend tahtis väiksena memme käest putku panna, siis kasutas memm keppi osavasti selleks, et poisiidu jalust maha tõmmata.
Täis kasvades kõrgusin ma oma 176 sentimeetriga oma väikese vanaema kohal nagu Pikk Hermann Paksu Margareeta kohal (egas memm paks polnud, selline tüse maanaine lihtsalt). Vahel nalja pärast ikka mõõtsime memmega teineteist: tervel jalal oli vana mulle õlani, haigel jalal rinnuni.
Oma lühikesi halle juukseid kammitses memm kõrvast-kõrvani ulatuva pruuni kumera kammiga. Põll oli igapäevane tarbeese, samuti pehme bembergrätik. Halbadel päevadel määris memm valutavat jalga kampripiiritusega ja oi, kuidas ma armastan kampri lõhna.
Vanaema kummutis oli põnevaid vidinaid ja kummuti peal seisis suur pilt tema ammusurnud tütardest. Tädidest, keda ma kunagi näinud ei olnud ja kes mulle tundusid lihtsalt muinasjututegelastena nimedega Hilda ja Liide.
Memm oskas ravimtaimedega ravida ja keetis maailma kõige jubedamat kummeliteed (minu meelest oli see lihtsalt hirmus).
Minu lapsepõlv oli just tänu oma vanaemale soe ja kuldne, värviline ja päikesepaistene. Minu kuldne memm. Tal oleks olnud õigus elus kibestunud olla, saatust kiruda ja ennast haletseda, kuid ta ei teinud seda kunagi. Mitte üheski memme jutus, ka kõige hirmsamatest elusündmustest kantud lugudes, ei olnud kibestumist. Need olid lihtsalt mälestused - mõned rõõmsamad, teised kurvemad, kuid vana ei klammerdunud oma mineviku külge. Ta elas olevikus ja vaatas tulevikku. Minu vanaema, vähese haridusega maanaine, valdas kunsti, mida tänapäeval kalli raha eest õppida saab: elada tuleb tänases päevas, sest see on ainus aeg, mis on meile antud. Oma surivoodil olles ütles ta, et sai ju elatud küll, aga ikka on kahju surra, ikka tahaks näha, mis edasi tuleb.
Minu lapsepõlv lõppes 19. novembril 1990. aastal, kui 90-aasta vanusena suri minu vanaema.
Ma tunnen temast puudust, iga päev, juba üle kahekümne aasta. Niisiis ma mõtlesin, et panen oma memme elu, niipalju, kui mina vanadest juttudest mäletan, kirja. Võib-olla lohutan niimoodi ennast, võib-olla saab keegi teine tuge, sest minu memme elust võiks kirjutada raamatu ellujäämisõpetusest.

Mälestuseks minu vanaemale Anna Looritsale sünd. 23.03 1900 Tarassino küla, Leningradi oblast, surn. 19.11.1990 Viru-Kabala küla, Lääne-Virumaa. Maetud Viru-Nigula kalmistule.